Tao ekspeditsioon

Tao reisist kuulsime Marko sõbranna käest, kes elas mõnda aega Filipiinide pealinnas Manilas. Ta ise pole käinud, aga kogu teda ümbritsev rahvusvaheline seltskond kiitis ja soovitas reisi väga.

Kuna rannas peesitajad me ei ole ning tahtsime midagi erakordset kogeda, registreerusime reisile juba sügisel. Varakult peab broneerima, sest ülemaailmne huvi on suur. Samuti ei võetagi kõiki sellele reisile - enne peab täitma ankeedi. Selle põhjal välistatakse see, et reisile satuvad inimesed, kes otsisivad midagi muud. Nad võivad oma rahulolematusega kogu seltskonna tuju rikkuda.

Tegemist on 5 päeva ja 4 ööd kestva paadireisiga, kus iga öö veedetakse erineval saarel baaslaagris ning päeva jooksul peatutakse erinevatel inimtühjadel saartel või snorgeldamiskohtades. 

Nende koduleht:  http://taophilippines.com/

Enne reisi tutvusin Tao kodulehega, kus oli kirjas erinevate projektide ja saarte elu edendamise kohta jne. Sain aru, et minu piletiraha kasutatakse kohaliku elu edendamiseks, aga ma poleks kunagi arvanud, et seda tehakse nii läbimõeldult ja professionaalselt, siira südamega.

Tao tähendabki tõlkes inimesi.

Umbes 10a tagasi ostsid 2 sõpra, Jack ja Eddie vana kalapaadi, et uurida Palawani ümbruses saari. Üks on britt ja teine kohalik filipiino. Kaasa võeti ka paar meeskonnaliiget, kes oskasid paati remontida. 2 kuu jooksul sõideti läbi loendamatu arv asustatud ja asustamata saari. Tihti satuti kohalike saareelanike juurde öömajale kui taifuun oli tulemas või vee- ja söögivarud otsakorral. Nii loodi sõprussuhteid kohalike perekondadega.

Jõudes oma lõpp-peatuspaika Coronil oli meestel raha otsas ning otsiti baaridest turiste, kes nendega sama reisi kaasa teeksid ja oma piletirahaga kütust ja süüa ostaksid. Ööbiti juba tuttavate perekondade juures. Nii nad tegid paar aastat, pidevalt oma paati ja teenust arendades, kuni ei ööbitud enam mitte kohalike juures, vaid ehitati oma baaslaagrid. 

Järjest tehti lepinguid erinevate perede, oskustööliste, kalurite ja teistega, kes aitasid Taod varustada toidupoolise, tarbeesemetega, majutuse korrashoiuga jne. Vastutasuks said nad palka või midagi muud eluks vajalikku (söök,vesi,elekter). Nii oli kohalikel võimalus mingitki sissetulekut omada.

Praegu on Tao all peaaegu 300 inimest - treeninglaagris ja farmis, paatides, saartel. Loodi naiste fond, mis aitab ja harib kohalikke naisi, annab neile võimaluse end arendada ja omada sissetulekut. Saartel on väljaõpetatud massöörid, naised teevad käsitööd ning valmistavad käsitsi kookosõli ja sellest valmistatud tooteid. Tao eesmärk on tulevikus muretseda 70% reisil tarbivatest asjadest kohalikelt ning 30% mujalt.

Kõige rohkem hämmastas mind loojate omakasupüüdmatus ja tõeline lähen-päästan-maailma suhtumine. Kogu piletiraha suunatakse projektidesse, õpetatakse kohalikke oma ümbrust säästma, sest hetkel on see teadmatuse tõttu ennasthävitav. Põletatakse metsa mäenõlvadel, et sinna saaks rajada põllu. See kestab aga ainult ühe saagikorra ning hiljem jääb sööti. Pind, mis ei ole kaetud taimede/puudega, ei ima vihmavett! Ja seetõttu on paljudel saartel magevesi otsa saanud!

Samuti  üritatakse muuta kalastamisharjutusi - levinud on tsüaniidi ja dünamiidiga kalastamine, mis tapab ka väikesed kalamaimud ning püüda polegi nagu midagi. 

Filipiinidel ollakse rõõmsad, sest elatakse üks päev korraga. Ei ole homset ega eilset. On tänane päev, millest tuleb võtta viimast, sest keegi ei tea, mis saab homme. Kas tuleb taifuun või nälg või midagi muud?

Kogu selle maailmapäästmise kõrval tundsin end nii pisikesena. Need kaks meest on loonud süsteemi, kus põhisaarel koolitatakse noori mesi ja naisi, õpetatakse välja kokad, otsitakse meetodeid, kuidas ise söögipoolist ning loomi võimalikult efektiivselt kasvatada oma farmis. Kui küsisime mõnelt noorelt mehelt (20-28a) kuidas Tao on nende elu mõjutanud, siis nad vastasid, et ilma Taota oleksid nad kalurid kõik, aga mida pole on kala! Sisseastumiseksam meeskonna liikmeks saamiseks on palmipuu otsa ronimine! Tõsiselt. Kõik meeskonnaliikmed olid fantastilises vormis!

Ühelgi saarel me teiste turistidega ei kohtunud. See on Tao reegel. Pea igasse laagripaika pidi ujuma või snorgeldama. Kes ei soovinud märjaks saada, läks kajakiga :) Snorgeldamine seal oli fantastiline! Isegi sukeldudes ma pole näinud nii palju erinevaid kalu, koralle ja muud veealust elu. Kilpkonna nägin ka !

Minu jaoks oli see reis 5 tärni telkimisreis. Iga öö magad õues merekohina saatel, moskiitovõrk ja palmioksad peakohal. Hommikusöögiks puuviljad ja puder kookospähklist, banaanipannkoogid ja eggplant omletid. Tõstad paadis ainult käe ja saad oma külma õlle või kuuma kohvi. Sööd värskeid asju ning tunned elust vaid rõõmu.

Ei mingit kella, ajakava. Lihtsalt mõnus kulgemine ilma telefoni ja igapäevamuredeta. Täielik paradiis. 

Eks meid hoiatati ka - easy to get in, hard to get out. Sellise vabadusega harjub liigagi kiiresti.

Aga mis ma ikka seletan! Lasen piltidel enda eest rääkida! Tagai!

Marko veel tudub :)